Kuidas minust sai hoiukodu? - Ülle-Lea lugu

Alustuseks mainin ära, et hoiukodu staaži on mul nüüdseks natuke alla kahe aasta. Selle aja jooksul olen ma olnud hoiukoduks kolmele kassile ning viiele koerale.

See otsus, miks minust sai hoiukodu, tekkis tegelikult minu enda isiklikust vajadusest. Nimelt suri 2015. aasta 7. jaanuaris ära minu kallis koer, kes peale tänavaelu oli minu ustav sõber 11. ilusaks aastaks. Ta oli mu pereliige ning meeletult kallis ning armas minu jaoks, mistõttu ta surm mõjus mulle laastavalt ja masendavalt. Ma ei kannatanud välja korteri tühja kõledust. Tunne, mis minus tekkis oli depressiivne ning ma teadsin, et mu korter vajab mingit elu, et edasi minna. Ma võtsin vastu otsuse, et vajan enda ellu kedagi, kes aitaks mind, kuid keda saaksin ka ise aidata. Niisiis pöördusin pesaleidja poole sooviga hakata hoiukoduks kassile, kes peab tervislikel põhjustel hädasti hoiukoju saama. Mainisin ka ära, et eelistan rahulikuma iseloomuga kassi, sest metslastega pole senimaani kogemusi.

17. jaanuaril kohtusin ma Pesaleidja kassitoas Mailaga. Kui nüüd aus olla, siis pidi vabatahtlik ta minu jaoks üles otsima, sest Maila oli väga tagasihoidlik ning arg, hoidis eemale nii inimestest kui ka kassidest. Maila peamine probleem oli see, et ta ei julgenud söömas käia, sest teised kassid kiusasid teda. Selle tõttu oli ta alakaaluline ning a-sotsiaalne. Kodustes tingimustes muutus kahenädalaga kõik. Kass õppis armastama paitamist, hakkas mängima, nurruma, võttis kaalus juurde ning muutus korralikuks elutiigriks. Ei saa küll öelda, et muutus ilma käpalöökide, sisina või kapi taha peitmiseta oleks kulgenud, kuid areng oli silmaga näha. Tänaseks on Mailast saanud korralik Lõvi, kes on meie maja peremees. Vahel on ta küll arg, eriti võõraste suhtes, kuid sellest hoolimata suur paimaias nurrukass. Kui me oma majja kolisime, sai Mailast ka meie pereliige ning hoiukodust sai päriskodu. See on uskumatu, kui hea võimalus on hoiukodundus enda jaoks õigete pereliikmete leidmiseks! Ja samal ajal saad aidata neid, kes abi vajavad.. Täpsemalt saab lugeda Mailast siit: http://maakadlinnast.blogspot.com.ee/2016/03/maailm-labi-maila-silmade.html

2015. aasta lõpupoole liitus meie segasummasuvilaga Kohtla-Järvel eutanaasiasüsti oodanud Musja. Musja oli ehtne turukass, kes näitas oma iseloomu ikka väga karmilt. Tema kohanemine võttis aega rohkem, umbes 3 nädalat, ning ühtlasi tagas ka mitmeid kriime kätel. Musja ei tahtnud pai, ega lähedust. Ta eelistas olla iseseisvalt eemal ja nina krimpsutada. Kuid ajaga sain ma ka temaga sõbraks. Nii sõbraks kohe, et karmi iseloomuga turukass tegi minuga ninatutvust, käis mul järel nagu koer ning istus minu kõrval diivanil. Ainuke suurem probleem oli see, et Maila ei olnud Musjast vaimustuses, mistõttu peatselt Musja ka tee oma uude päriskoju leidis.

Koertest ma rääkima ei hakka, kuid minu viimane hoiukass oli ja on kõige suurem frukt, keda ma kohanud olen. 2016. aasta jaanuaris saabus meie juurde Valga farmist punane triibuline 8-kuune isane kass. Ma ütlen ausalt, nii jubedat metslast kui tema, ei ole mina enda elu sees pidanud katsuma. Kassi nimeks sai Rebase Rein, pildi peal nunnu ja süütu näoga väike armas kassipoiss. Reaalsuses on aga nii, et esimese viie minutiga, kui Rein oli meil olnud, oli ta terve mu toa pahupidi keeranud. Ta oli tekitanud totaalse kaose, asjad igalt riiulilt maha visanud, hüpanud ruloodele, lampidele ja igale poole mujale. Rein jooksis paaniliselt ära, kui keegi ta poole tuli. Ta ei söönud nädal aega mitte midagi. Ta mjäugus ööpäev läbi, eriti öösel. Ta oli nagu põrguline ja kõigele lisaks hüppas ta mu laelambi laest alla. Kaks nädalat oli möödas kui Rein hammustas mu näpu sügavalt verele. Ma võin täiesti ausalt öelda, et ma kartsin teda. Ma küsisin pesaleidjast, kas keegi võtaks ta endale. Et ma ei oska enam midagi peale hakata ja ma tõesti väga väga kardan teda. Ma olin paanikas, aga ma polnud üksi. Rein kartis ka. Lahenduse leidsin ma näitusepuurist ning Reinu asetamisest sellega elutuppa. Vaikselt ta kohanes meiega. Kuu aega hiljem sain ma teha esimese pai ning poolteist kuud hiljem tuli ta juba ise pai nuruma. Metslane hakkas kaduma - välja tuli väike armas mänguhimuline kiisu. Suur nurrumootor. Tänaseks on Rein leebe ja meeletult armas sülekass, kes ronib kasvõi näkku, et pai saada. Ta nurrub valjemini kui vanakooli Mustang, laseb lastel ennast kallistada, magab koera kaisus, mängib Mailaga. Käib isegi ilusti õues ja küsib tuppa tagasi. Tänaseks on juhtunud see, mida ma lubasin, et kunagi ei juhtu- Reinust on saanud meie pereliige. Ma ei oleks eales uskunud, et sellest metslasest saab kunagi nii armas ja südamlik kass. Ja kui ma ise ei teaks, siis ma ei usuks, et ta üldse nii kuri suudab olla. Täpsemalt saab lugeda Reinust siit: http://maakadlinnast.blogspot.com.ee/2016/09/rein.html

Niiet kniks minu kahele nurrumootorile ja halleluuja Pesaleidja hoiukodundusele, mis aitas meie pere jaoks need õiged leida! Soovitan siiralt oma majja nurru tuua Pesaleidja hoiukodu programmiga!;) Üks õnnelik kiisu hoiukodus/kodus tähendab juba ühte päästetud hinge! Minu loo moraaliks on see, et iga kass väärib võimalust, sest ilma seda andmata, võid sa ilma jääda oma parimast ja ustavamast sõbrast!

http://pesaleidja.blogspot.com.ee/2016/10/kuidas-minust-sai-hoiukodu-ulle-lea-lugu.html