Pesaleidja

Meil läheb päris hästi. Emili on nüüd Kessu. Teisipäeval juba keeras ennast mõnusalt sügamise ajal selja peale. Muidugi eile oli juba täielikult mõnuleja, kui vähegi keegi juba puutus, siis keerutas selja peal ja külili. Lõpuks oli juba teki pealt maas. Vahest on lausa järjekord Kessu järele. Nii palju on juba edasiminekut, et kui korraks diivanile üksi jätta, siis päris kohe enam plehku ei pane. See teeb muret, et muidu on mõnuleja, aga kui keegi talle läheneb, siis ehmub korraks väga ära. Proovime nüüd, et hakkame kaugelt temaga juba rääkima ehk saab aru, et omad on. Ilmselt on see emotsionaalne hirm tänavalt pärit. Sellega on vaja veel tööd teha. Pakkusin talle värske tailiha tükkikesi ja hakkliha, need meeldisid väga väga. Hapukoor meeldib ka, aga me peame ise näpuotsa kokku tegema ja siis limpsib näpu pealt. Krõbinaid eelistab öösiti krõbistada. Eile pesi ennast nii kaua, et oli nagu saunakass. Öösel, kui voodist ära põgeneb, siis nutab natuke. Aga ta vist juba teab, et ma lähen kohe otsima. Õnnestus teda ka mängima meelitada. Arglik oli küll, aga siiski. Mis seal salata, see nädal on läinud meil praktiliselt Kessu tähe all. Õhtuti on vahest lausa kolm paari käsi silitamas teda.