Pesaleidja

Mina sain teie juurest möödunud aasta veebruaris imearmsa kiisu-punanaha Troy, kelle omakorda ristisin Rurikuks. Rurik kolis minu juurde Helsingisse, kus ta juuli alguseni veetis korterikassi magusat elukest. Ülimalt uudishimulik ja mänguhimuline Rurik näis olukorraga päris rahul olevat. Kõik vähesed korteriruutmeetrid haaras ta oma intensiivsesse kasutusse - terve pisike kodu sai kassi ja tema kiisutegemisi täis! :) Kevade saabudes meeldis Rurikule eriti rõdul vahti pidada ja sealt, ise toolil istudes, üle rõdu ääre linde, putukaid ja ülejäänut maailma uudistada. Loomulikult ei lasknud ma teda kunagi siis rõdule, kui ise kodust ära olin ja hoidsin ikka alati muidu kah silma peal, juhuks kui tal peaks kiusatus tekkima rõdu äärt pidi jalutada - kuues korrus ei ole naljaasi! Korra hiliskevadel proovisin muidu ju nii loodushuvilist ja värskeid õhuvanne kõrgelt hindavat Rurikut ka valjastega jalutama viia. See kokkupuude välismaailmaga osutus aga nii suureks šokiks ja üleelamiseks (siis ikka kassile, mitte mulle :)), et pidasin paremaks seda enam mitte korrata. Ilmselt mängis "projekti" ebaõnnestumises suurt rolli ka Ruriku pelglikkus võõraste inimeste suhtes. Minuga oli ta ammugi suur sõber - otsis pidevalt seltsi, tahtis lõputult mängida, tuli sülle ja kaissu magama - aga võõraste kohalolek tegi teda alati ärevaks ja kartlikuks. Mul käis päris palju külalisi, mõned neist korduvalt ja sageli, aga kassike ei hakanud neist kedagi usaldama.