Kass - Kipper s. 01/04/2014

Soovid kiisule kodu pakkuda? SELLEKS PALUN TÄIDA ESMALT kiisuvõtja küsimustik ja me võtame esimesel võimalusel Sinuga ühendust.
“Kas see oli kogu pasteet, millega sa plaanisid mind taltsutada?!?"
Kipperit ei saa veel hetkel paitada, mängule meelitamisest ei tule midagi välja. Talle lähenedes kostab kõva sisin, millele järgnevad ägedad käpalöögid. Aga meie kogemused sisendavad kindlust, et ka kõige metsikumana näivat kassi on võimalik kodustada.
Pesaleidja pilt 18/04/2016 - 14:39
Meie päris oma reality show “Kuidas taltsutada draakonit”
Nimi: 
Kipper
Loomaliik: 
Kass
Sugu: 
Isane
Täiskasvanud või poeg: 
Täiskasvanud
Staatus: 
Pesaleidja kassitoas
-->: 
Elus
Linn: 
Tallinn
Kontaktisik: 
Administrator
Looma andmed : 

Pean midagi üles tunnistama. Mida kauem olen olnud vabatahtlik, seda enam paeluvad mind metsikud kassid. Ringi vaadates olen mõistnud, et ma ei ole ainus - paljude vabatahtlike südames on koha leidnud mõni metslane, kelle tee kodukassiks tõotab tulla pikk ja käänuline. Kassitoas on olnud aegu, kus me kõik oleme sisse võetud mõnest eriti vihasest draakonist. Ja teate, kui armukadedad teised olid, kui kellelgi õnnestus siis seda kassi palja käega puudutada! Metsikud kassid pakuvad väljakutseid, nad sunnivad meid kannatlikkusele ja leidlikkusele. Ja nad premeerivad meid rõõmu ja rahuloluga, mida ei suuda pakkuda ükski tüütu jalanühkija.

See siin on Kipper, minu südame röövinud tiiger D-terminali lähedastest mahajäetud majadest. Ja teate mis - meie tunded on vastastikused! Iga kord, kui sisenen kassituppa, meie pilgud kohtuvad. Varem veetis ta terve minu “külastusaja” pesasügavuses hirmunult jõllitades. Pool aastat ja palju pasteeti on andnud talle julguse tulla otse minu ette ja jääda küsiva pilguga ootama maiust, mida iga kord talle toon. Armastus tõesti käib kõhu kaudu, ka loomadel. Ta kohtleb minu kätt hellalt, lakub selle puhtaks tohutu pühendumisega ja jääb siis minu kõrvale end pesema. Teile võib see näida naeruväärse saavutusena, aga ühe metslase jaoks on hiigel hüpe.

Ega ma ausalt öeldes ei raatsigi temast praegu loobuda! Seda enam, et ta on erakordselt ilus kass. Keegi peab ikka väga veenvalt mulle lubama, et võtab taltsutamise üle, et kaaluksin praegu Kipperi kojusaatmist.

Aga äkki oled see just Sina? Siis võta meiega ühendust täites ankeet: http://pesaleidja.ee/content/loovutustingimused ja võtan Sinuga esimesel võimalusel ühendust.

Kipper on vaktsineeritud, kastreeritud ning saanud parasiitidevastase tõrje. Ta on harjunud elama koos paljude teiste kassidega, nii et teised loomad majapidamises ei oleks tema jaoks probleem. Inimene aga...vot see oleks juba midagi uut.

Et kassi võtmine oleks muretum, tuleb Kipperiga kaasa Royal Canini poolt kaasa pandud kingipakike: 400-grammine toit, toidukauss, mänguasjad ja sooduskupong.

Varasemalt:
Terve meil oldud aasta jooksul ei olnud ma teda näinud kusagil mujal kui pesasügavuses sisisemas. Kui ta eelmisel korral mulle kassitoas sellise näoga vastu kõndis, pidin pikali kukkuma. Esmalt arvasin, et ajan ta kellegagi segamini. Aga ei ajanud, järgmisel korral kordus sama - ja nüüd õnnestus mul see ka jäädvustada.

Mina, tema isiklik vabatahtlik, otsustasin talvel, et kass, kes ei ole aasta jooksul teinud mingit arengut kodukassi poole, vajab teistsugust lähenemist. Ja nii saabusin iga kord kassituppa konservitäis pasteeti taskus, mille ma talle sõrmede pealt, teisi kasse laiali ajades, sisse söötsin. Lähenev inimkuju oli talle küll hirmus, kuid toitvat kätt kohtles ta hellalt - ma ei ole tema käest kordagi hammustada ega küünistada saanud, ta lakkus ära viimsegi kui toiduraasu mu käe pealt. Selle käigus hakkasin teda vaikselt, ühe sõrmega, lõua alt silitama ja pole siiani selle eest karistada saanud.

Raske on kirjeldada seda eufooriat, kui näed, et kannatlikkus kannab vilja. Et üks metsik kass ootab su tulekut, kõnnib uksele vastu, sööb käest ning istub siis poole meetri kaugusele end rahulikult pesema.

Kipperi taustast saad lugeda pikemalt siit:

Kipper on sadamakass, sündinud ja üleskasvanud Tallinnas D-terminali lähedal katkiste akendega mahajäetud majas. Üks loomasõpradest 90-aastane vanapaar oli koeraga jalutades sealset kassikolooniat juba mõnda aega jälginud. Kui paar aastat tagasi elutses seal kaks kassi, siis selleks talveks oli neid saanud juba üheksa. Vanapaar hakkas oma jalutuskäikudel kasse toitmas käima, tänu millele harjusid sealsed kassid tasapisi inimesega ning tundsid end hästi ka rahuliku koera läheduses. Nooremad kassid tegid eriti suuri edusamme, nühkisid end toitja vastu ja lasid vahel isegi paitada, kuid Kipper eelistas hoida distantsi.

Vanaproua oli nii ettevõtlik, et korraldas külmade ilmade tulekul koha peale töömehed ja tasus akende kinnimüürimise eest - et loomadel sees soojem oleks. Alles jäeti väike ava, millest mahtusid sisse-välja liikuma vaid kassid. Olukord muutus aga aina problemaatilisemaks ja seda mitmel rindel. Kisa tõstsid majaelanikud, kellele ei meeldinud, et hulkuvad kassid vanapaarile maja juurde järgnesid. Asi läks nii kaugele, et majahaldur kehtestas kasside toitmise keelu. Pahandust tuli ka sadamaga, kellele mahajäetud hoone kuulus, sest akende kinnimüürimist polnud nendega kooskõlastatud. Sadama esindaja käis kohapeal ning kõik märgid näitasid, et asjad võtavad väga halva pöörde.

Vanaproua leidis abi meie vabatahtlikelt, kes võtsid ette pika ja kurnava kassipüügiaktsiooni, mille käigus õnnestus kätte saada kuus looma. Paljud neist on tänaseks juba kodud leidnud.

Tehtud protseduurid: 
kastreeritud
vaktsineeritud
kiibistatud
saanud parasiitide vastase tõrje
Printimiseks sobilik versioonSend by email

Hetkel online

Hetkel online 0 users ja 7 guests.