Pesaleidja

Kolm nädalat on Kisse koju tulemisest täis, annan meie elust jälle väikese ülevaate. Täna öösel tuli meile esimest korda voodikaaslane. Lõi nurru, nii et voodi värises ja üritas endale sobivat kohta leida. Ilmselt ta selle koha ka leidis, sest kui laps tükk aega hiljem häält tegi, magas Kisse ikka veel minu põlveõndlas ega mõelnudki sealt ära minna. Enamasti magab ta nüüd oma pesas ja voodi alla peitu poeb ainult äärmisel juhul. Isegi kolm kõvahäälset last ei sega tema und. Kui just Magnus läheb ja talle pea sülle paneb, ajab ennast püsti ja läheb minema. Eile tegin Kissele natuke närvikõdi ja tutvustasin talle elu väljaspool meie maja. Nimelt oli naabri-Kirju tulnud akna taha uurima, ega Tiiger pole välja ilmunud. Võtsin Kisse sülle ja näitasin talle läbi akna, et ta pole ainus kass siinkandis. Kisse tõmbas turri selga, kräunus koleda häälega ja asus kohe rünnakule. Kirju ehmatas päris ära sellise pildi peale. Igatahes vaatas Kisse terve õhtu umbusklikult seda terrassiust, kuhu ilmutus oli tekkinud. :))) Lillepotid on nüüdseks rahule jäetud ja minu tomatid kasvavad ka endises kohas. Küll aga meeldib Kissele bambustapeediga sein kella all. Kui ta juba mitu korda oli seal kaapimas käinud, polsterdas Hannes nurga nööri sisse mähitud puitplaadiga ära. Nüüd on see mure ka murtud. Tore ikka, kui sul on oma loom!