Pesaleidja

Meie loomad elavad sõbralikult. Jesper käib mitu korda päevas allkorrusel koeral külas ja saavad hästi läbi - õieti ta viimasel ajal trügibki sinna juba päris igal võimalusel, ikkagi huvitavam ja uuem koht. Kiti-Katariina on meie kolmevärvilise Susanna endale püsi-seltsidaamiks võtnud, nemad viibivad üleval korrusel. Enamasti karjatavad kahekesi Jesperit nagu korralikud tädid - otsivad taga, kui see silma alt ära kaob, mängivad ja limpsivad puhtaks ka. Kõik kolm söövad-joovad kohati ühest kausist, nii et ilmselt ikka peavad üksteist omaks. Jesper on üldiselt sõber kõigiga, aga muidugi erineval moel - mulle ronib sülle ja lõua alla nurrutama kohe, kui kuhugi istun. Meie pere mehed sobivad hästi puude asemel, pükse pidi on ju parem ronida ja hea vaade kõrgelt on ju midagi väärt :)  No ja vahelduseks teeb koolitööd arvuti lähedal või peal või vinnab mõne soki või kinda ära või vaatab aknast linnukeste multikaid.
Kiti-Katariina on rahulik ja seltskondlik kiisu ning alati kohal, kui sööma hakatakse. Aga mitte kunagi laua peal, vaid püüab ikka pilguga veenda, et tuleb tema kaussi ka tükike panna. Söövad Sanabelle krõbinaid, muu toidu lisamisega olen ettevaatlik, Jesperi pärast eriti - teised peavad mõõtu ja võtavad ettevaatlikult harjumatuid asju, Jesperi võitlejahing aga käsib võtta suurima võimaliku tüki ja sellega jalga lasta - kusjuures ta ei söögi seda alati ära, vaid peidab sageli. Igatahes on Jesper vähemalt 2 korda nii suur kui alguses, ehk natu rohkemgi. Uku kutsub neid kolma kasuka värvi järgi lõviks, pantriks ja hüääniks - nii et meil on kasse mitmesuguseid, heal lapsel ikka mitu nime.