Mis saab tänavakassidest?

Mida teha kui su maja ümber hulgub näljane kass? Või kui naabrid on ära sõitnud ja nende kuurist elutseb emakass poegadega? Kuidas aidata?

Inimene kõnnib mööda tänavat, kui järsku märkab prügikasti kõrval hulkuvat kassi. Kiisu kasukas on tuhmunud ja räpane, nägu kriimuline. Ta piidleb seisatanud inimest ettevaatlikult. Käpakesed on valmis jooksma, ent tühi kõht annab tunda. Äkki see inimene paneb prügikasti midagi head? Aga äkki teeb hoopis "Kõššš!" või viskab kiviga? Inimene vaatab kassi ja tunneb, kuidas midagi ta südames valusalt kokku tõmbub. Ruttu seab ta sammud kodu poole. Koju jõudnud, otsib ta internetist mõne organisatsiooni, kes tegeleb kodutute kassidega ja valib nende numbri.

Murelik inimene seletab telefoni, kus kass asub ja küsib, millal saaksid head inimesed kiisule järgi tulla ja ta tänavalt ära viia.

Pesaleidja ja teiste kodutute loomadega tegelevate MTÜde telefonidele tuleb iga päev kümneid selliseid kõnesid. Jah, me tahame aidata. Loomulikult me hoolime ja meie vabatahtlikele läheb iga nukker kõne hinge. Kuid meie kassitoas on alati paar kassi rohkem kui seal peaks olema. Kui me võtaksime oma ruumidesse 80 kassi asemel 100 või 120 kassi, ei jõuaks me enam kõigile hoolealustele vajalikul määral tähelepanu pöörata. Me ei märkaks, kui üks kiisu on kahtlaselt loid ja vajaks sõitu kliinikusse. Me ei näeks kõige arglikumaid, kes on end pappkasti tagumisse nurka ära peitnud ja käivad vaid öösel söömas. Ning kindlasti ei jõuaks me igale kiisule iga päev piisavalt pai ja hellust jagada. Seega peame oma hoolealuste heaolu nimel tõmbama kuhugi piiri.

Kuid, et prügikasti kõrval elav kiisu ei jääks sinna õnnetult kükitama, küsime me, kas tema leidjal on võimalik teda uue kodu leidmiseni enda juures hoida. Ehk teiste sõnadega: pakkuda hoiukodu. Hoiukodu pakkumine tähendab, et inimene korjab sellesama hirmunud tänavakassi, kelle pilk talle pisarad silma tõi, prügikasti kõrvalt üles ja viib tuppa. Kui kiisu on nii arglik, et ise kaasa ei tule, saame võimalusel tulla appi püüdma või laenata püügipuuri. Püüdmine võib aega võtta mitu ööpäeva, kuna algul võivad kassid puuri võõrastada ning kui neid on tänaval toidetud, ei ole nad piisavalt näljased, et puuri toidu järele ronida.

Kui kass on puuriga kätte saadud, oleks teda kõige mõistlikum alguses majutada kas suures näitusepuuris, millele on tekk peale pandud või vannitoas. Puuri puudumisel on vannituba hea lahendus, kuna see on väike ruum, kus kass tunneb end turvaliselt ja inimesed käivad seal harva. Ja kui peaks mõni õnnetus juhtuma, siis vannitoas on seda lihtsam koristada. Seejärel peaks kassile panema süüa, juua ja liivakasti. Igaks juhuks tuleks vannitoast korjata kokku kõik õrnad esemed, mis kukkudes puruneda võivad (klaaspudelid jms) ja seejärel anda kassile aega harjumiseks. Tänavaeluga harjunud kass võib olla esimest korda elus siseruumides hirmul - ta võib püüda põgenemisteed leida või kaeblikult näuguda. Kui kass hakkab end tundma turvalisemalt ja mõistab, et keegi talle liiga ei tee, siis muutub tema käitumine rahulikumaks. See võib olenevalt kassist võtta aega paarist päevast paari nädalani.

Kui kass on vannitoas veidi rahunenud, tuleks temaga minna teha esmased protseduurid:

•vaadata kassi sugu juhul kui see on teadmata

•teha parasiiditõrje: tilgutada turjale kirbu- ja ussitõrjerohtu

•kontrollida kas kõrvad ja silmad on puhtad

•kui võimalik, määrata hammaste ja silmade järgi umbkaudne vanus

Nendes tegevustes abistavad hoiukodu Pesaleidja vabatahtlikud. Vahel on kokkuleppel võimalik laekunud annetuste eest ka kass steriliseerida või kastreerida.

Kui esmased protseduurid on tehtud, on hoiukodul kaks põhiülesannet: kassi sotsialiseerida ja kassist pilte teha. Mõlemad tegevused aitavad kaasa kassile kodu leidmisele.

Sotsialiseerimine on lai mõiste, mis erineva iseloomuga kasside puhul tähendab erinevaid tegevusi. Eesmärk on aga tekitada kassis uuesti usaldus inimeste headusesse. Usaldusega koos tuleb ka julgus ja sõbralikkus.

Oluline on kassiga rääkida. Iga kord kui inimene on kassi läheduses, tuleks temaga rahulikul sõbralikul häälel rääkida, et kass harjuks inimese häälega. Rahulik hääletoon sisendab kassile kindlustunnet. Jutu sisu polegi oluline :)

Kui kass laseb, tuleks talle pai teha. Kui kass saab läheneva käe peale kurjaks, susiseb või vehib käpaga, on palja käega paitamiseks veel veidi vara. Võib proovida paitada kassi õrnalt mõne mänguasja, näiteks sulepulgaga või pajakindaga.

Mõni kass huvitub hoopis mänguasjast ja muutub mängides julgemaks. Tegelikult on iga kass erinev ja ühtseid reegleid sotsialiseerimisel pole. Inimene peaks lihtsalt proovima, millisel käitumisel on head ja millisel mitte nii head tulemused ning selle järgi edasi tegutsema. "Valesti" pole võimalik midagi teha, võimalik on vigadest õppida.

Tihti ütleb kassi leidnud inimene meile: "Ma ei saa teda koju võtta, kuna mul on juba kass/koer/laps". Jah, kui on kindlalt teada, et kodus olev loomi teisi loomi silmaotsaski ei salli või on mõnel pereliikmel tugev allergia, siis on uue kassi kojutoomine raskendatud. Kuid kui pole teada, kuidas kodusolev koer või kass uuele asukale reageeriks, siis võib hulkuva kassi elu päästmise nimel seda proovida. Tihti on sõbralikust koerast või kassist uue stressisoleva kassi sotsialiseerimisel rohkem abi kui inimestest. Kui uus kass näeb, et hoiukodu püsiasukas tiirleb inimesel ümber jalgade, teda paitatakse ja söödetakse ilma et midagi kohutavat juhtuks, muutub ka tema julgemaks.

Jõuame hoiukodu teise ülesandeni: kassist piltide tegemine. Siinkohal tuleks mõelda end potentsiaalse kassivõtja rolli. Millised pildid jäävad inimestele silma, millise pildi peale tahaks klikkida ja seda lähemalt uurida? Millisele pildile vajutaks Facebookis "Meeldib" või jagaks seda sõpradega? Samuti peaks kirjutama kassist mõned read juttu. Kui endale pole kirjutajasoolikat antud, võib lihtsalt vabas vormis rääkida kassist meie vabatahtlikele ja aitame juttu toimetada. Kogemused on näidanud, et kassi kojusaatmisel mängivad rolli kolm olulist faktorit: ilusad pildid, huvitav jutt ja kuulutamise sagedus. Ehk siis, tuleks pilte ja juttu saata nii tihti kui võimalik. Mida aktiivsem on hoiukodu, seda kiiremini saab hoiul olev kass uude koju.

Ja lõpuks kõige olulisem asi: ükski hoiukodu ei jää oma uue tänavakassiga ihuüksi. Pesaleidja vabatahtlikud on oma hoiukodude jaoks olemas, et jagada nõu ja abi, soovitada nippe sotsialiseerimiseks, kuulata muresid, koos rõõmustada ka kõige pisemate edusammude üle (Kass tuli vanni alt välja, jee!) ja vajadusel ja võimalusel aidata kliinikusõitude, toidu ja kassiliivaga (pelletitega). Muidugi on meie ainuke sissetulek annetused, seega pole meil alati võimalik rahaliselt abistada ning ka vabatahtlikel ei pruugi alati olla aega autoga teise linna otsa kihutada, seega palume hoiukodudelt mõistvat suhtumist.

Kokkuvõtteks: tänaval elavatele kassidele on üle kõige vaja hoiukodusid. On vaja inimesi, kes ei karda võtta üht natuke määrdunud kurbade silmadega arglikku hinge oma koju, et anda talle uus võimalus. Inimesi, kes on nõus võtma selle väljakutse, et aidata koos leida ühele õnnetule kiisule tema päris perekond ja päris kodu. Me ei luba, et see saab alati olema lihtne. Kuid me lubame, et te olete muutnud ühe tänaval hukule määratud looma elu, kes on teile igavesti tänulik. Ja see on parim tunne.

Praegu on tänaval palju erinevas vanuses kiisusid, kes igatsevad väga väga hoiukoju enne kui lumi maha tuleb ja pakane kõrvaotsi ja käpakesi näpistama hakkab.

Kui soovid pakkuda neile hoiukodu, palun kirjuta info@pesaleidja.ee ja räägime lähemalt!

http://pesaleidja.blogspot.com.ee/2014/01/mis-saab-tanavakassidest.html

Hetkel online

Hetkel online 0 users ja 7 guests.