Esimene ööpäev me Naffi praktiliselt ei näinudki, paar korda ainult. Kuid järgmise päeva õhtul, päev peale meie juurde jõudmist, hakkas ta ringi uudistama. Pupsik kooserdas tal koguaeg sabas ja Naff näis teda isegi tüütuks pidavat:) Lapsed magasid ja mina istusin diivanil, jälgides kahe
kassi tegutsemist. Liigutasin sõrme ja... kadund Naffike oligi. Veidi aja pärast hiilis peidust välja, kui nägi, et liikumatult olen. Kolmandal päeval traageldasid kassipojad juba hoogsalt mööda elamist ringi ja Naff julges isegi minu lähedal olla, kuid kui käe tõstsin tasakesi, ta kohe kadus.
Olen saanud Naffile ka juba pai teha! Niisama ta alati ei lase, nagu liginen, nii põgeneb. Kui aga Pupsik tuleb hellitusi norima ja mu süles nurrumootori tööle paneb, siis on Naff nagu nõiutud! Ta tuleb ja nühib mu jalga ja saan talle tasakesi paar paid teha, kuid sealjuures hakkab ta kohe värisema, ilmselt hirmust ja kartusest, kuid see nõidus, mida Pupsiku nurrumine põhjustab, on kartusest tugevam. Eile, 28-ndal, täheldasin, et Naff hakkab otsima lähedust. Kudusin õhtul, kui lapsed juba magasid ja kiisu sättis end minu juurde tukkuma. Puutuda ei lubanud, aga mu järel kõndis küll, kui kööki pliidi all olevat tuld segama läksin. Täna aga tuli
Naff ise pai norima! Tuli ja nühkis mu jalga, tasakesi panin käe lähemale ja ta nagu tardus momendiks, kui käe ta seljale panin ja silitasin korra, siis ta hüppas eemale.
Naffi lemmikkoht magamiseks on sektsioonikapi pealne lae all. Panin talle sinna padjagi, et tal ikka mõnus oleks.
Kahe kassi koosolemist jälgides on näha nende erinevust. Just Pupsik on peamine mängule kutsuja ja rohkem aktiivsem. Naff on veidi rahulikuma loomuga ja eelistab vahel just üksi mängida, olgu siis seltsiks pall, mänguhiir, või minu käes olev sulepulgake. Siis on päris koomiline vaadata,
kuidas Pupsik isegi veidi solvub, kui Naff tema peale korraks susiseb:) Muidu on kahe kassipoja läbisaamine superhea esimesest kohtumise hetkest alates. Sel esimesel ööpäeval, mil Naff peidus oli, valvas Pupsik tema peidupaiga juures ja aeg-ajalt oli näha, kuidas peidupaigast üks arglik
ninake kohtus teise kassi ninaga, nagu julgustust otsides.
Lastele Naffike väga meeldib, aga nad teavad, et ta ei ole veel sülekiisu ja me kõik anname kiisule aega harjuda. Ise me ei tiku niisama paitama, kuid mängime temaga küll. Pai üritame teha siis, kui ta ise küsib ja seda juhtub juba tänase seisuga mitu korda päevas!:)
