Pesaleidja

Hiljuti sain ühelt Soomes töötavalt eestlannnalt sellise kirja:

Mina ka väga armastan loomi. Kahjuks saab juba aasta kui kaotasin oma parima sõbra- mu 11 aastane koerake lahkus unele, aga pole sellest veel üle saanud. Ka tema oli nn. leiukoer, tuli meie hoovi ja sealt ma ta tuppa tõin, ravisime käpakese terveks ja kuna raadiokuulutustele keegi ei vastanud, jäigi ta meile . Tema oli see kes igast kojutulekust peo tegi, jagas minu ja mu poegadega nii muresid kui rõõme. Tore et tänavakiisusid aitatae.  Kuna elan ise Soomes, siis olen viimasel ajal teinud rahalisi abiannetusi peremeheta koertele  ja tulevikus kindlasti võtan endale uue sõbra, ikka peremeheta omade hulgast. Otsisin juba siin Soomes kutsat, aga...siin pole koduta koeri!!!Tegelikult hea ju  ja olen rõõmus et viimasel ajal on väga paljud Eesti kutsad leidnud hooliva pere siit Soomest. Palju jõudu  selles tänuväärses töös hätta sattunud kiisude abistamisel! Katrin Porvoost.

Aitäh Katrinile heade soovide eest!