Meil läheb kassirindel toredasti. Jõulud 2011 veetsime Tallinna lähedal sugulaste juures. Loomulikult võtsime vurrulised kaasa. Stella on meil juba vana autos sõitja, aga Eeva puhul kogemused puudusid. Võtsime igaks juhuks transpordipuuri kaasa! Nagu selgus peagi, oli arvestus õige, sest Eevale lihtsalt ei meeldinud see autosõit: kaebles teine kogu aeg, nõnda siis tegime peatuse ja panime kassi puuri.
Külas kohanesid kassid üsna kiiresti ja võeti pererahva poolt soojalt vastu. Suures majas oli neil palju uudistamist. Käisin korra ka oma õel külas, kes elab 20 min. sõidu kaugusel meie peatumiskohast. Kui tagasi jõudsin, kanti mulle ette, et Eeva oli üsna kohe peale lahkumist mind taga otsima hakanud. Ta on meil koera eest- tunneb huvi, kas kõik on kohal. Nii me siis tagasi jõudsime õnnelikult koju.
Meie kodune jõulupuu ja selle kokkumonteerimine pakkus mõlemale hiirekoerale muidugi palju huvi: kui Eevale eelkõige kuusk ise, siis Stella oli traditsionaalselt sisse võetud ehetest. Läheb aga kuuse taha ja hakkab seal vaikselt ehetega klõbistama, lõpuks võeti Eeva ka kampa ja nii see kassibande seal omapäi tegutses. Selle aasta saak oli vähemalt 1 lõhutud ehtepallike ja 2 kingipaki taolist ehet, mis sai kasside poolt oma paberkaunistustest lahti kistud, nii et järgi jäi ainult penoplastist kuubik, mida arusaadavalt kuuse otsa enam riputada ei saanud.
Kõige rohkem rõõmustab mind kasside omavaheline hea läbisaamine. Tundub, et Stella on Eeva lapsendanud: võimalusel pestakse teine puhtaks. Muuseas, neid on nähtud ka samal ajal üksteist sõbralikult pesemas. Stella on oma loomult suur pesukass- limpsib kõiki kui pesemiseks läheb. Õhtuti on meie magamistoa voodi kasside poolt okupeeritud. Tavaliselt magab üks kiisu ühel voodi poolel ja teine teisel poolel. Eeva on oma loomult inimeselemb: kui peremees pikali viskab, ronib kohe rinnale, hakkab miilustama ja oma pead vastu peremehe nägu hõõruma ning viskab ennast siis täie rahuga samasse magama, ise täiega nurrudes. Stella seevastu ei tule kunagi sülle, ja voodis magab pigem jalutsis, kui kellegi inimese külje alla poeb. Täna juhtuski nii, et kui Eeva nägi, et mina pikali, ronis aga sülle ja jäi mõnusalt magama. Läksin mina teise tuppa televiisorist uudiseid vaatama, tuli tema kohe järgi ja heitis mulle seal diivanil sülle. Eeva hädaldab ja kurdab omas keeles ühtelugu, teda jagub ka igale poole: nii kappide otsa, toidulauale kui köögikraanist jooksvat vett jooma. Õhtuti ja öösiti on meil siis kassiralli kui üksteist mööda tube taga aetakse. Ette tuleb ka kassimaadlust: kõrvad mõlemil lidus, sabad vonkslemas ja jagatakse käpahoope või võetakse hoopis käppadega teise kaela ümbert kinni. Eevale
meeldivad väga kustukummid ja pastapliiatsid- peame olema valvel, et neid ära ei ärandata. Paaril korral olen põgeneva Eeva pastakas risti hambus kinni püüdnud ja oma varanduse ikka kätte saanud, kuid mine sa tea palju ta neid kõrvaldanud ja ära peitnud on. Korra on isegi hambaork minu hammaste vahelt ära virutatud: võtab teisest otsast kinni ja sikutab mul suust ära.
