"kassitädi pihtimus" - kas selline sotsiaalne staatus väärib ikka tavaks saanud halvakspanu?

Pesaleidja vabatahtlik kirjutab, kuidas ta oma pere ja põhitöö kõrvalt tegeleb kodutute kiisude aitamisega Lõuna-Eestis.

Elan suures elamurajoonis. Ikka ja jälle leidub meie kandis inimesi, kelle loomaarmastus äkki otsa saab või siis kolitakse ära ja lemmiku jaoks uues kohas pole enam kohta. Nii saadetaksegi paljud lemmikud tänavale oma elu elama. Millegipärast arvatakse, et sellega tehakse loomale vaid head, sest ta jääb ju elama, teda ei panda ju magama. Kodutuks jäänud loomake aga ei oska ise õues hakkama saada, paljud kiisud jäävad autorataste alla, kurjad ja kassivihkajad inimesed mürgitavad ja löövad neid lihtsalt jõhkral viisil maha. Julgemad kiisud, kes mingil määral kohanevad õueeluga, tulevad inimestelt abi paluma, kurvalt ja kaeblevalt oma muret kurtes - kõhuke tühi, aita mind.

Olen juba 10 aastat selliseid õnnetuid loomakesi aidanud. Selle aja jooksul on kodudesse saanud ja terveks ravitud, vaktsineeritud, kastreeritud-steriliseeritud umbes 60 kiisut. Praegu on mul õues kodutuid kiisusid 7, kes vajavad süüa ja joogivett ning sõbralikke kiisusid minu juures hoiukodus hetkel 11. Mul ei ole kahju raha kulutada abivajavate loomade peale. Minul, kui kiisude hoiukodu perenaisel, kulub kiisude toitmise peale kuus umbes 2500 krooni. Kui lisan veel juurde kliinikus käimised, raadios kuulutamised, transport kodudesse, siis lisandub veel 1500 krooni. See on tõesti kulukas tegevus, kuid on kõiki neid kulutusi ja katsumusi väärt, nii hea tunne on südames, kui mõnele kiisule on läinud õnneks hea kodu leida.

Kõiki kiisusid ma ei saa aidata, osad on õues juba metsikuna sündinud, aga ma saan aidata neil abivajajatel elu natuke kergemaks teha. Kahjuks inimesed ei paista muutuvat- kui olen päris mitmele koduvajavale kiisule kodu leidnud ja mõtlen, et nüüd on rahulikum aeg, siis taas satub minu juurde mitu uut tänavale sattunud kiisut, mõnel kuul on neid isegi 3-4. Olen näinud, kui auto jääb meie maja lähedal seisma ja visatakse suur pamp tee äärde ja sõidetakse edasi. Või leian prügikasti pandud kassipojad, kes on ära visatud nagu prügi.

See tegevus nõuab aga lisaks rahale veel suurt tahtejõudu ja energiat. Kohalik omavalitsus keeldus mind aitamast, raha olevat vähe ja enne maksavad nad varjupaigale kui eraisikust ettevõtjale. Neid ei huvita, kas loomal on võimalus veel uut kodu leida või ei, põhiline nende jaoks on see, et loom saaks tänavalt ära, nemad on siis probleemist lahti, mis siis sellest, et 14 päeva möödudes loomad varjupaigas võidakse magama panna (kui varjupaigad on loomi täis, siis polegi muud võimalust).

Inimesed arvavad, et kui soovivad kusagilt organisatsioonist või varjupaigast omale kodutut looma võtta, kellel on tehtud kõik parasiiditõrjed, steriliseerimine/kastreerimine, vaktsineerimine, kiibistamine, siis peaksid nad looma saama tasuta. Kahjuks on see vale arusaamine, ELS ja vabatahtlike organisatsioonid, kes tegelevad kodutute loomade aitamisega, saavad seda tegevust teha ainult tänu inimeste annetustele. Järgmistele abivajajatele on ka ju vaja samad protseduurid kliinikus teha.

Arvan, et iga hingeke ja elu on päästmist väärt, maailm on nii suur ja otsatu ning igale elusolendile peaks jätkuma ruumi oma eluke õnnelikult ära elada.

Soovin kõikide loomahülgajate südametesse soojust ja valgust, et nad enam kunagi ei teeks neid koledaid tegusid.

MTÜ Pesaleidja liige