Leo

Leo
Nimi:Leo
Loomaliik:Kass
Sugu:Isane
Vanus:Seenior
Staatus:Pesaleidja kassitoas
Maakond:Harju maakond
Värvus:punane
Tehtud protseduurid:
  • Vaktsineeritud
  • Kastreeritud/Steriliseeritud
  • Kiibistatud
  • Parasiitide vastane tõrje

Pildid


Rohkem infot

Kiri põhjalikult ja ausalt perelt:

 

sain julgustust ja lootust ühelt armsalt veterinaarilt, kes andis mulle teie meiliaadressi, et leida ilus lõpp kurvale loole.


Meil on selline kurb lugu, et minu abikaasa ei taha enam meie teist kassi. Abikaasal oli augustis raske operatsioon, teine seisab veel ees. Ta pani mulle suve alguses ultimaatumi – kui kass ei ole siit teatud aja jooksul ära viidud, siis toimetab ta ise kassi mürgisüstile. Probleem selles, et kass Leo kakab põrandale (liivakasti kõrvale), aga pissib kasti. 4 aastat tagasi, kui ma ta võtsin tütre käest endale, ega siis ka abikaasa ei soovinud seda kassi just selle põhjuse pärast.

Isakass Leo lugu. Võtsime ta loomade varjupaigast Viljandi mnt-lt 2016a talvel. Õigemini, käisime tütrega seal, et valida tema koerale (samuti varjupaigast) seltsiline-mängukaaslane kassi näol. Mõte oli selles, et kui noored lahkuvad hommikul ja tulevad alles hilja õhtul, siis on koer kurb. Nii nad mõtlesidki, et kui koeral oleks kaaslane (kes võiks olla varjupaigast), siis oleks maailm helgem. Arvasime, et kass on ka sellega nõus. Ei olnud.


Leo vanuseks – kirjutas varjupaiga arst – 3 a, mulle tundus ta pigem üle 7a vana (tegelikult ta ongi 10 või rohkem aastat). Kass valis meid ise välja: käis meie kõrval ja tutvustas varjupaiga elanikke. Minu süda oli võidetud. Aga tütre kodus hakkasid asjad käest ära minema. Esimesel päeval käis kass oma suuremat ja väiksemat asja tegemas vannis, kuigi talle oli pandud liivakast. Lootsime, et see on alguse asi ja küll ta koduneb. Seda enam, et koer võttis kassi väga sõbralikult omaks. Kass aga hakkas julgemaks saades koera kiusama. Kuu pärast oli kogu perekonnal närvid läbi, sest Leo (selleks ajaks oli ta juba omale nime saanud) pissis ja kakas, kuhu iganes, eriti meeldis talle pissida koera magamisasemele. Tegelikult oli kass väga stressis, seda oli ta näost näha: "Pigem suren, aga kakan kuhu tahes!"
Ja siis paari kuu pärast ei kannatanud tütar enam välja – ta oli proovinud kõiksugu asju: erinevaid liivasid, kaste, midagi ei aidanud – ja ta otsustas kassi varjupaika tagasi viia. Läksime minu autoga. Varjupaigast küsiti tagastamise eest ligi 100 € (enne seda oli tütar kõik vaktsiinid niikuinii kinni maksnud). See vihastas minu abikaasat ja ta otsis suvalise loomaarsti tel nr ja pani kinni mürgisüsti. Mina olin selle vastu. Kuna arstil ei olnud sellel päeval aega, siis tegin ettepaneku, et toome kassi meie juurde ja hoiame teda oma rõdul järgmise päevani.

Aga Leo jäigi meile, sest mul oli temast lihtsalt kahju, lisaks oli ka sportlik huvi, kas õnnestub ta ümber veenda. Tol ajal olin vabakutseline ja töötasin kodus. Mul õnnestus Leo suunata, iga kord kui ta põrandat kraapis, kasti peale. Ühel päeval hakkaski ta ise seal käima. See toimus umbes 3 kuud pärast meile toomist. Niimoodi see elu meil rahulikult kestiski. Kuu aja jooksul paar korda ikkagi kakas ta põrandale kasti kõrvale.

2 aastat tagasi asusin tööle. Iga päev läheb mul ainult sõidu peale päevas 3 tundi, koju jõuan 8 paiku. Leo on õhtuks loomulikult paar hunnikut liivakasti juurde (mitte sisse) teinud. Mina võtsin Leo selle mõttega, et olen talle 3. pensionisammas, olin nõus kuni ta elu lõpuni tema järgi koristama – no mis ikka teha selle händikäpiga. 

Kui mu abikaasa haigestus, siis ta seda olukorda enam ei kannatanud välja.

Meil on ka omal kass Pipi (Rakvere varjupaigast võetud kassipojana, suve lõpul saab 9 aastat). Ostsin teise liivakasti. Leo harjus käima nii – pissis oma kasti ja kakal käis Pipi kastis. Ja vastupidi. Pipi ei sallinud Leod pikka aega, vist sama asja pärast kui mu abikaasagi. Läks 2 aastat, kui ta hakkas Leod tolereerima. Praegugi kraabib ta mõnikord Leo pissi peale liiva, sest Leo ise ei korista enda tagant. Samas Leo jällegi on Pipi suhtes väga džentelmenlik, lakub hommikuti ja õhtuti Pipi pead (saan aru, et see on vist hierarhia demonstreerimine. Ja kui nad mängivad kassi ja hiirt, siis Leo on alati hiir :)). Leo on hästi kannatlik ja rahulik loom. Ja väga seltsiv, armastab inimesi, ei karda võõraid. Kahjuks ei tea me tema lapsepõlvest ja noorukieast midagi – mida ta on söönud ja kus elanud. Hambad on üsna viletsad. Eelmisel aastal käisin temaga hambakivi eemaldamisel.

Sellised lood. Tean, kui lõputult palju õnnetuid kasse ja koeri on Pesaleidjas ja varjupaikades.
Võib-olla on olemas mõni pere või inimene, kellel on aega ka Leo jaoks.