Allegra ja Fluffy

Oleme saanud palju kirju, sooviga Fluffyle kodu pakkuda. Kui seletame, et me ei lahuta õekesi, siis kaovad kodupakkujad ära, saamata aru, miks nad ühte kassi ei saa. Vastus küsimusele, miks me õdesid ei lahuta, on selle pildi peal - nad on lihtsalt lahutamatud! Koos pestakse teineteist ja iseennast vaheldumisi, koos mängitakse ja koos maiustatakse konservi. Kassipaar saab läbi ka teiste kassidega. Nad on lihtsalt nii leplikud ja toredad neiud. Kaks terve elu koos kasvanud kassineiut - Allegra ja Fluffy sooviksid koos uude koju kolida:) TERRREE, MINA OLEN ALLEGRA! Teeme ühe asja kohe alguses selgeks- ma ei ole mingi kodutu kass! EI! Ei-ei-ei! Mul oli oma kodu-suuuuuur maja ja veel suurem aed. Mul oli oma memm ja 3 õde-venda! Mul oli kõik, mida üks kass võiks soovida. Me elasime vendade ja õdedega head elu ning olime õnnelikud. Ühel päeval hakkasime märkama, et memm jääb kõhnemaks ja on tihti kurb. Iga päevaga järjest rohkem ja ühel hommikul ei tõusnud ta enam voodist üles ega andnud meile süüa nagu ta siiamaani tavaliselt teinud oli. Proovisime teda äratada aga memm ei teinud meist väljagi. Olime kõik mures ja kõht läks ikka väga tühjaks. Siis tulid mingid võõrad mehed ja viisid memme ära. Meie jäime üksinda majja ja süüa polnud ikka midagi. Ma olen nende inimeste peale ikka täitsa pahane-kuidas me oleks saanud endale abi kutsuda-meil pole ju telefonigi! Mingi hetk läks ka meie kodu uks lukku ja me pidime öösel õues magama. Päris külm oli! Õnneks naabrid hakkasid meid toitma, sest neil läks vist meie nuttu kuudes meel haledaks. Nad kuulutasid meid ka igal pool, et meile uus memm leida, aga nad ei teadnud vist, et peab pilti ka tegema. No vaadake ometi, kui ilus ma olen! Oleks nad pildi teinud, oleksin juba ammu kodus olnud. Külmetasime siis paar päeva õues, kuniks naabritädi süda haledaks läks ja ta lasi meid oma tuppa magama. Siis tulid naabritädi sugulased ja viisid 2 õde ja venda ära. Kuulasin nende juttu, et nad lähevad nende inimeste juurde elama. „Aga mina ja Fluffy?“ küsisin naabritädilt kurvalt. Naabritädi ütles, et ta ei oska meiega midagi teha, et tal pole rohkem sugulasi, kes kassi sooviks. Siis ühel päeval helistas naabritädi Pesaleidjatele. Nuttis telefoni ja rääkis meist. Samal õhtul tulid kaks võõrast nägu meie juurde ja tõstsid mind ja Fluffy mingisse kasti! Istusin seal kastis, õde värises minu kõrval, ja kuulasin nende juttu-me kolime nende inimeste juurde! Noh, olgu! Parem oleks, et seal soe oleks! Sõitsime siis nende inimeste poole. Kohe ukse peal tuli mitu võõrast kassi meid tervitama. Päris paksud poisid olid! Seejärel vaatas uus tädi meie kõrvad ja hambad üle ning ütles, et meil elab lest kõrvas. Mis lest? Ma olen puhas tüdruk! Aga uus tädi ütles, et ma ei muretseks ja tilgutas mulle ja Fluffyle mingit vedelikku turja peale ning ütles, et varsti olen jälle täitsa korras tüdruk. Ma siis rohkem ei muretse- ta tundub selline asjalik targutaja olevat, loodetavasti teab ka mida teeb! Meid Fluffyga pandi kahekesi ühte tuppa ja saame täitsa privaatselt seal elada, aga sain uue tädi jutust aru, et nüüd hakkame ikkagi oma memme otsima, sest siia me päriseks jääda ei saa. Meie tuppa tahab veel päris palju teisi kasse tulla, kes veel külmetavad tänaval. No arusaadav-siin ongi parem kui tänaval! Nii et vaadake nüüd kõik mind, ma olen veel noor ja ilus. Kui me Fluffyga mõnele sama armsale inimesele nagu minu kadunud memm oli, meeldima hakkame, siis palun täida ankeet ja ma saan Sind külla kutsuda. Fluffyst ka natukene:) Fluff on pisikest kasvu lumivalge pikakarvaline tüdruk. Iseloomu poolest on Fluffy ideaalne kass - hell, malbe ja sõbralik. Talle maitseb konserv ja kõrva tagant sügamine. Kodutuks jäämine pole tema usaldust inimeste vastu vähendanud. Fluff ja Allegra on saanud parasiitide vastase tõrje, on kiibistatud ja steriliseeritud.