Heliise

Heliise
Nimi:Heliise
Loomaliik:Kass
Sugu:Emane
Staatus:Kodu leidnud loomad
Maakond:Harju maakond
Tehtud protseduurid:
  • Vaktsineeritud
  • Kastreeritud/Steriliseeritud
  • Kiibistatud
  • Parasiitide vastane tõrje

Pildid


Rohkem infot

HELIISE-hellake ootab just Sind, kes Sa oled see õige, et teda õrnasti hoida! Üks äärmiselt hea käitumisega kassinoorik on koduootel! Kui ma kunagi ka imestasin, et Heliise tütar oli äärmiselt kombekas, siis nüüd, kui mamsel on ise siin lõplikult harjunud, saan aru, kellelt see kombekus päritud oli ... Ta ei tee rumalusi, ta mängib tasakesi, ta ootab siinset hoiuinimest koju, ta emotsioonid on vaoshoitud, ta saab läbi kõikide siinsete kassidega... jne jne Ta ajab siinse hoiuinimese tõsiselt segadusse, sest tegelikult ei ole ju nii viisakat-kombekat kassi olemas! Aga siiski ... Heliise on siin ja praegu täiesti olemas! Ja ootamas. Ootamas oma kodu, kus kõik nurgad ja nurgatagused oleksid tuttavad. Kodu, kus inimesed oleksid head ja sallivad. Kodu, kus saaks olla hirmuta tuleviku ees! Kui eriti ideaalset kodu otsida, siis võiks seal ees olla ka mõni teine äraütlemata sõbralik kass. Sugu ja vanus pole tähtis – Liisele meeldivad kõik sõbralikud kassid! Heliise on vaikne ja vagur tüdruk. Talle meeldivad paid, aga kuna inimene on ikka veel pisut suur ja jube, siis vahel tuleb pai ajal silmad kinni pigistada – kui ei näe, pole ka olemas. Kuid paid on ikka mõnusad ... Ta on häbelik, aga enam mitte arg. Ta teab, et siinne inimene ei tee talle midagi paha – ei löö, ei sakuta, ei peleta ... Ja Liiseke on selle üle ütlemata õnnelik ning tänulik! Jalutab elamises ringi, uurib inimest igast kandist ja vahel kui kõik julgus saab kokku korjatud, tuleb ning sätib end vastu inimest nurruma ja tukkuma. Varasemalt: Heliise ootab! Ootab just Sind, kes Sa oled see õige, et teda hoida ... Oma viimase tütrekese saatis ta juba mõnda aega tagasi koju ning seejärel pühendas end õpingutele "Kuidas saada heaks kodukassiks". Nood kursused on preili nüüdseks vägagi edukalt läbinud – ta teab, kuidas nurruda, oskab paisid nautida ja mis peamine (kassiakadeemia ainepunktides suurima osakaaluga) usaldab inimest! Iseloomult vaikne, tagasihoidlik ja kombekas – ei kihuta keeristormina elamises ringi, ei aja asju ümber ega maha, ei käi laualt vorsti virutamas ... Selline leebe ja õrn! Mängiminegi toimub vaikselt ja vaoshoitult. Inimese kohalolu on Heliise jaoks oluliseks saanud. Kui hoiuinimene päev otsa on tööl olnud, siis koju jõudes on esimese asjana kuulda tema nõudlik-õnnetut häält – lase mind enda juurde! Esimesed paid seejärel saadud, toimetab noorik elamises vaikselt ringi, ise silmanurgast inimest jälgides ... Ka teiste kassidega saab Heliise hästi läbi ning oma leebele loomule kohaselt jutustab nendega vaikselt kurrudes. Mõni aeg tagasi: Peagi "musikassi" tiitli ära teeniv preili Heliise on arenenud suurte sammudega! Heliise nutab kui inimesega kokku ei saa, Heliise pageb paikäe eest ja siis tormab tagasi, Heliise ... on üks veidi segaduses noor kaunitar. Leebe pealegi! Kauniskäpp usub inimestesse – kui eelnevalt oli temas vaid vaikne umbusk inimese vastu, siis nüüdseks tundub inimene täitsa tore tegelane olevat. Siinse hoiuinimese kojusaabumist tervitab vaikne hõige ja kui sellele ei reageerita, siis järgneb tasane jutt päevatoimetustest, sekka paar nõudlikumat nooti, et lood saaks räägitud silmast-silma... Heliise ei ole pealetükkiv. Talle lihtsalt meeldib kui inimene tal silma all on – mine tea, mida põnevat see kahejalgne korraldada võib! Oma viimase lapse – õrna Olivia saatis ta koju ning nüüd ootab ise seda oma ja õiget, kellega elu jagada! Varasemalt: Meie esmakohtumine ühes parklas oli põgus – nägin toda kauniskäppa vaid läbi puurivõre ... Üritasin veidi ka seltskondlikku vestlust arendada ja sain vastuseks sülitamise! No selge siis – meil läeb vist aega... Vähesed tunnid hiljem: minu pihta ei ole uuesti sülitatud... Veelgi enam – sain oma näpud niiumbes 4 cm kaugusele kõrvatagusest vedida, ilma, et noid oleks amputeeritud! Vau! Heliise on ca poole aasta vältel elanud mitmes hoiukodus – põhjuseid nonde vahetamiseks on olnud palju: kas ei sobi veregrupp või on kasukas valet värvi.. Või on laps saanud kriimustada või on elu lihtsalt oma korrektiive teinud nii, et enam ruumi ei jagu. Ja tegelikult on pisike olnud lihtsalt stressis. Tal oli ju suurte ja koledate inimeste eest vaja oma lapsi kaitsta. Hetkel on Heliise rahunenud, kõhutab vaibal ja jälgib suure huviga teisi kasse ja siinset hoiuinimest. Vahepeal kontrollib, et tütreke Olivia ikka läheduses oleks. Praeguseks veidi vähem kui nädal kooselu ja kassiproua lubab enesele ka pai teha. Tasakesi ja imepisikesi, aga lubab. Lubab ka nina sügada. Vahepeal ütleb küll pisut halvasti ka, aga see on nii igaks juhuks – et ma ei arvaks, et üht daami sasida ja käppida võib! ;) No see läeb usalduse kasvades mööda üsna kiirelt, see halvasti ütlemine siis ... Tegelikult on noor daam vägagi tubli. Natuke rallib ringi, sööb korralikult ja hoolitseb Olivia eest. Vahel uurib kassike hoiuinimest üht silma kinni pigistades. Küllap on lootus, et see suht võõras isend siis ära kaob. Otse loomulikult on selge ka, mistarvis liivakast elamises on. (Piinlik kohe mainidagi!) Lemmiktegevus on Heliisel aknast välismaailma uurimine – ja kui midagi eriti põnevat näha on, siis antakse sellest ka teistele vaikse mäuga teada. Siinse suure kassiseltskonnaga on läbisaamine hea, aga eelistatult katsub ta veidi varju ja omaette hoida ... Iseloom on nihuke, selline vaikne ja mõtlik. Paku sellele iludusele kodu! Kui Sul on olnud kassivõtmine plaanis – vaata teda! 16.07.16 Heliise kolis hoiukodust oma koju :) Suured tänud kassineiu uuele perele!