Tokyo

Tokyo
Nimi:Tokyo
Loomaliik:Kass
Sugu:Emane
Vanus:Täiskasvanud
Staatus:Kodu leidnud loomad
Maakond:Harju maakond
Värvus:must
Tehtud protseduurid:
  • Vaktsineeritud
  • Kastreeritud/Steriliseeritud
  • Kiibistatud
  • Parasiitidevastane tõrje

Pildid


Rohkem infot

TOKYO KOLIS ENDA PÄRIS KOJU 14.02021 

TOKYO - TÕELINE NUNNUPALL

Tokyo on suurte öökulli silmade ja esmapilgul täitsa tavalise must-valge kasukaga kassitüdruk. Sündinud on ta 2018. aasta alguses, mis teeb inimese aastateks 14, seega täitsa tütarlaps veel. Peale seda, kui Tokyo otsustas mind usaldama hakata ei saa tal paidst ja hellitustest küllalt. Ta ootab mind ukse juures, kui tuppa astun, ta käib mul sabas ja nurub pai ning tähelepanu, ta pikutab minu kõrval voodis ja ronib minu peal ja kohe kui äratuskell heliseb on tema hops voodis(kui ta juba eelnevalt minu kõrval maganud ei ole, ta armastab pugeda kaissu ja seal nurruda) ja pairalli võib alata. Vastutasuks peseb ta paitaja puhtaks.

Tokyo on väga uudishimulik ja isegi, kui ta alguses natuke pelgab ei lase tema sees põlev ärevus tal kaua toanurgas peituda ja juba ta luusib ja jälgib võõraid enda tõllaratastega ja õigepea saab ka talle pai teha.

Mängides on ta nagu ninja. Ta hüppab ja sprindib mänguasja järgi nagu tõeline sportlane. Tokyo on pisike ning välkkiire ja tänu nendele omadustele meenutab ta multikategelast. Pluss mulle tundub vahest, et tema aju käib natuke teistmoodi, sest tema liigutused on teinekord nii naljakad/jaburad, et kindlasti temaga igav ei hakka.

Maiustustega saab Tokyole ka trikke õpetada. Näiteks oleme peaaegu selgeks saanud istumise :) Usun, et tulevikus ei ole probleemi temaga ka jalutamas käia.

TOKYO LUGU:

Nagu kõikidel Pesaleidja kaasidel on ka Tokyol oma lugu või õigemini saaga. Nimelt jõudis ta Pesaleidja kassituppa 16.03.2020 Rapla vallast ja mõne aja möödudes(26.aprill) kolis, minu juurde hoiukoju, sest Tokyo oli tiine ja vajas rahulikku paigakest, kus pisikesed ilmale tuua. Ta ei olnud agressiivne, aga susises ja paitegemisest võis und näha. Minul ei olnud sellest midagi.

Nii me elasime sümbjoosis kuskil kuukese, kuni tuli poegimispäev. Teadsin, et peaks tulema 3 poega. Esimene sündis surnuna, teine tundus tugev ja kolmandat ma ei näinudki. Tokyo ei tahtnud kuidagi teisega tegeleda ja pisike piiksus kogu aeg, aga ei teadnud ma veel seda, et järgmiste päevade jooksul hakkab asju juhtuma. Järgmine päev nägin, et Tokyo punnitab ikka veel ja sõitsime kliinikusse, pakkisin ka pisikese kaasa, et vajadusel teda toita. Tokyole tehti keisrilõige ja järgi minnes sain kurva uudise, et teine pisike oli ka kahjuks hukkunud kaltsi viiruse tagajärjel, aga kolmas tibu elas ja nüüd tuli tema nimel võidelda.

Tokyo oli täiesti läbi ja tema ei suutnud pisikese eest hoolitseda. Hakkasin asendusemaks. Tegin talle soojendusega pesa, panin Mõmmi seltskis, iga kahe tunni tagant toitsin ning "potitasin". Andsin endast parima, aga kõikidest pingutustest hoolimata läks ka tema kell 5.00 hommikul paremasse kohta, aga vähemalt oli ta hoitud.

Kuid mul oli veel Tokyo, kelle haava pidi puhastama ja rohtusid manustama, selleks sõitsime mitu päeva järjest kliinikusse, sest põletik oli haava sisse löönud ja seda tuli iga kord loputada ja uuesti õmmelda. Ühel päeval ei olnud Tokyo enam nõus puuri minema ja pidin teda mööda tuba taga ajama ning siis sain hurmuäratava vaatepildi osaliseks, sest suure rahmeldamise peale oli haav lahti tulnud ja soolikad olid väljas. Kähku kliinikusse ja Tokyo läks kohe uuele opile ning peale seda jäi ta kuuks ajaks arstide valvsa pilgu alla, sest vajas igapäevast hoolitsust ja turgutust. Pluss tema haav ei tahtnud üldse kokku jääda ja lõpuks tellis arst Saksamaalt tugevama niidi, mis lõpuks toimis.

Kui Tokyo tervis oli kuu aja möödudes parem, sain ta koju tagasi viia, kuid kolm kuud järjest, iga reede olime kliinikus tagasi, et haava kontrollida ja vajadusel õmmelda. Kõik juba teadsid meid ja arstid alati vaatasid Tokyot heldinult ja elasid talle kaasa. Võib öelda, et temast sai kogu kollektiivi lemmik :) Alguses pidi talle rahustava süsti tegema, aga mida aeg edasi, seda leplikumaks ta muutus ja viimasel kuul oli ta juba täiesti sõber.

Kodus elas Tokyo kõige kaugemas toanurgas. Ainult öösiti käis ringi uudistamas ja söömas. Mõne aja pärast tõin talle pulga otsas mänguasja ja siis hakkas ta enda kestast välja kooruma. Oi, kuidas me mängisime ja iga korraga tuli ta järjest lähemale, kuni ühel päeval sain teha enda esimese pai ja siis juba teise ja nüüdseks on Tokyo haav paranenud ja kassikesest on saanud tõeline nurrumootor.

Kui Sulle tundub, et Sul jaguks tähelepanu ühele pehmele nurrumootorile, siis loe palun läbi meie lepingutingimused, täida ankeet klikkides nupule "Soovin seda loomakest" ja ma kutsun Sind Tokyole külla.

Tokyo pesa on hetkel Tallinnas.