Vahvel ja Peekon

Vahvel ja Peekon
Nimi:Vahvel ja Peekon
Loomaliik:Kass
Sugu:Isane
Staatus:Kodu leidnud loomad
Maakond:Harju maakond
Tehtud protseduurid:
  • Vaktsineeritud
  • Kastreeritud/Steriliseeritud
  • Kiibistatud
  • Parasiitide vastane tõrje

Pildid


Rohkem infot

KAKS VAHVAT MUSTA-VALGE KIRJUT KIISU-VENDA PEEKON JA VAHVEL UNISTAVAD SUUREMAST RUUMIST JA TÄHELEPANUST! Siin me siis nüüd oleme-ilusad, pehmed musta-valge kirjud. Meile meeldib magada ja süüa ja mängida. Oleme juba aasta ja ca 5 kuud vanad, aga mänguhimu nagu kassipojal. Magame oma pesas, söögiks on meil tavaliselt krõbuskid, mõnel heal päeval saab kala/kanakallerdises või kukub tahtlikult ja ka kogemata suhu mõni vorstiviil või sefiirikorv. Küüsi teritame vaid oma kraapimispuul ja selle eest meeldib meile kiita saada. Meil vennaga on justkui täitsa okei olla, aga viimastel kuudel on palju juhtunud (elu on selline) ja kohe kuidagi ei saa end hästi tunda. Elame nüüd juba perenaisega ühetoalises korteris ja no kõik kohad on meil vennaga seal läbi uuritud ja magatud, kitsas on. Kitsas juba seetõttu, et me mõlemad tahame isastena domineerida, aga kohe kuidagi ei saa. Lisaks, vend näiteks tahaks ka õues käia. Perenaine viibki teda vahel murule jalutama, oeh kui tragikoomiline see välja näeb. Ma ikka aknast vahel piilun. Muidu tuuseldab seal rohus ringi küll, aga nii kui inimene mööda jalutab, nii kohe küüntega perenaisest kinni ja kisa lahti. No kaua nad seal ei konuta õnneks, sööb oma murututid ära, püherdab mustuses ja tagasi tuppa. Toas ta on selline jube aktiivne vend, kogu-aeg tal on midagi vaja uurida ja puurida ja seetõttu on ta tihti rahutu. Mina ei viitsi ka temaga alati mängida. Ja no perenaine ikka mängib temaga, aga siis tulen MINA ja hakkan ise mängima ja siis vend solvub ja ei mängi enam. Vahel solvub kohe väga. Mõnikord mängime kolmekesi koos ka – no nii paar sekundit, aga raske on, sest MINA tahan mina olla ja tema tahab ka MINA olla ja perenaisel on vaid kaks kätt. Isegi kui jalad painduksid, ei kaota see tunnet, et vend ei saa piisavalt „oma“ tähelepanu. Mina nii väga õue ei kipu, tõmbun kohe krampi kui mulle rihmad peale pannakse. Vahel lausa kostub mu seest jäme mjäu! Samas mulle meeldis kunagi koos vennaga tervelt tunni lihtsalt rõdul passida ja lasta tuulel vurrudelt üle käia. Vend mängis rõduäärel parkuurijat ka, aga siis tuli alati perenaine ja tegi suurt kisa ja tõmbas adrenaliinijanus venna tagasi reaalsusesse. Mulle meeldib perenaise süles olla, tegelikult mulle meeldib kõigi süles olla ja massaazi teha ja ise olla paitatud. Perenaine ütleb mulle, et ma olen memmekas. Samas, mulle meeldib, kui ta mind ikka enda juurde kutsub või ükskõik kes kutsub. Piisab vaid mu nime hüüdmisest või patsutusest sülle ja olengi kohal – nagu koer! Vend reageerib ka nimele/kutsumisele, aga seda siis kui talle sobib. Peekon on tõeline kass! Ta tuleb ise, kui tal helluse hoog peale tuleb. Vahel lihtsalt ütleb perenaisele mjäu, venitab käppadega end üles poole ja hakkab sülle ronima ja siis meeldival kõrgusel paneb pea õlale ja nurrub. Talle rohkem meeldib olla öösiti/hommikuti perenaise pea juures, justkui valvaks und ja kui äratuskell heliseb, siis oleme mõlemad 100% platsis ja sõtkume ja miilustame, et perenaine ometi ärkaks ja meile süüa annaks. Kohe kuidagi ei saa end hästi tunda.....me tahaksime ruumi ja stabiilsust. Meil on vahel suva kui perenaine ringi toimetab ja teda kodus pole koguaeg, teisalt me ikka tahaks inimeste seltsi ka ja söögiajad võiksid olla stabiilsemad. Jah, meil vahepeal oligi dieet, sest olime vennaga jube paksud kõutsid, nüüd jälle saledad poisid, aga siiski tahaks kindlat tunnetust söögiaja suhtes. Meil on stress! Me ei saa vennaga nii väikses kohas hakkama – tahame mõlemad rohkem ringi uurida ja puurida ning mitte kakelda kui perenaiselt piisavalt tähelepanu ei saa, vaid rohkem teineteist sõbralikult tögada ja kõrva tagant pesta. Vend on lausa nii trotsi täis, et solvumise järel on sirtsutanud perenaise käekotti. Me kõik kolm oleme stressis, meil vennaga ei ole piisavalt tähelepanu ja hoolitsust nagu me vääriksime ja perenaine püüab, nii kuis jaksab, kuid kaks kassi käib üle jõu ja tema süda lõhkeb, sest ei suuda kassidele pakkuda piisavalt seda, mida nad vajavad. Meie perenaise südamesoov (ja ka südamevalu) on pakkuda meile suuremat kodu, kus elab ideaalis rohkem inimesi, kes armastaksid kasse ja kus oleks rõdu/terrass või lausa oma hoov. Kui meid koos ei võeta, siis eraldigi, aga keskkond võiks olla sama armastav ja küll me siis teineteiseta ka hakkama saame. Usun, et vend saab kindlasti hakkama, talle juba meeldib omaette toimetada ja kui eraldi oleksime, siis ilmselt saaksime kumbki piisavalt „tähelepanuvanne“ võtta. Vahvel ja minu vend Peekon PS! Oleme kiibistatud, kastreeritud ja passiga talukassid, terved nagu purikad ja pehmed nagu vatt. 23.05.16 Kassipoisid on uues kodus :) Suur tänu nende uuele pererahvale!