Ähvardatakse või eutanaasiaga! Kui varjupaigast loom koju toodud, saab inimeste vastutustunne otsa
„Ma pean uue ID-kaardi lugeja ostma, pank lükkas ülekande tagasi, tellisin uue pangakaardi,“ on lühike loetelu vaid ühe kassiomaniku erinevatest valedest. Tema põhjendas sel moel loovutustasu maksmata jätmist varjupaigast võetud kiisu eest. Võlad, luiskamised loomade tagastamise põhjuste kohta ja muud susserdamised on loomade päästmisega tegelevate organisatsioonide argipäev: neilt looma võtnud inimesed kaotavad vastutustunde üsna ruttu.MTÜ Cats Help võitles hiljuti neilt adopteeritud kassi endale tagasi, kuna naisterahvas, kes ta varjupaigast võttis, leidis erinevaid ettekäändeid, miks 125-eurost loovutustasu mitte maksta. Küll ei töötanud tal ID-kaardi lugeja, siis hoopis Smart ID koodid, lõpuks tahtis väljavahetamist isegi pangakaart.
„Jah, viga oli, et hoiukodu koheselt ei kontrollinud, kas raha on üle kantud. See maksis kurjalt kätte,“ tõdesid vabatahtlikud tagantjärele. Samas on loovutustasu selgelt kirjas nii kodupakkuja ankeedis kui loovutuslepingus. Summa on enamasti vaid pool sellest, mis kassile varem erinevaid protseduure (vaktsineerimine, parasiiditõrje, võimaluse korral kastreerimine või steriliseerimine) tehes kulutatud on.
„Loovutustasude osas tuleb tõesti ette üsna palju erinevaid juhtumeid. Varem olime ise selle suhtes vabamad ega jaksanud inimesi lõputult taga ajada – lasime asjadel minna, sest vabatahtlike tööjõud on piiratud ja keegi ei jõua lõputult samu inimesi mitu kuud taga ajada. Nüüd oleme selles osas siiski karmimaks muutunud, sest meie heatahtlikkust on hakatud liialt ära kasutama,“ nentis Cats Helpi vabatahtlik Evelyn Taaler.
Tema sõnul ei olegi asi ei niivõrd rahas: „Jah, loovutustasu tuleb maksta, kuid kui inimene on aus ja selgitab, et tal on tõesti elulised mured, miks ta hetkel maksta ei saa, siis leiame sageli kuldse kesktee ja tuleme vastu. Kui aga hakatakse lihtsalt viilima ning meisse suhtutakse agressiivselt, on see juba looma heaolu küsimus. Loovutustasu maksmine näitab ka inimese võimekust looma edaspidi ülal pidada. Fakt on see, et kvaliteetne toit ja protseduurid kliinikus ei ole odavad. Kui omanik ei suuda isegi seda väikest tasu maksta, on see meie jaoks suur häiresignaal.“
Ta ikka ei sobinud!
Varjupaikadest võetud kasside tagastamine erinevatel, sageli välja mõeldud põhjustel on viimasel ajal muutunud massiliseks. Pesaleidja MTÜ on selle probleemiga juba mõnda aega hädas.
Nii näiteks ei klapi sugugi lugu hiljuti surnud Mariost, kes leiti Harku lasteaia prügikastist. Kass oli mõni aeg tagasi suurte lootustega koju saadetud ja lipsas uue omaniku sõnul toaukse vahelt välja, ent tema hilisem seisund lubas arvata, et loom oli pikka aega nälginud ega suutnuks omal jõul kuidagi prügikasti ronida. Loomaarstil ei õnnestunud kiisu elu päästa.
„Sellistes olukordades on alati kõige rohkem kahju sellest, et me ei tea sel juhul põhjust loobumise taga: kas loomal on tervisega mõned mured, mida peaksime jälgima, või on mõni käitumuslik error – mõni vihkab tõsimeeli meesterahvaid, mõni ei kannata mitte mingil juhul lapsega kooselu. Detailid jäävad teadmata, mis võib teha koduleidmise protsessi palju keerulisemaks, sest loom tuuakse võib-olla uuest kodust samamoodi tagasi,“ arutles Pesaleidja üldjuht Kelli Samberk.
Tema sõnul jääb alatihti tagasi saamata ka looma vaktsineerimistunnistus ja pass, kus peaks olema kirjas info varasemate vaktsiinide või parasiiditõrjete kohta. „Seetõttu peame käsitlema looma kui vaktsineerimata looma varjupaigakeskkonnas, kuigi võib-olla on ta vaktsiini saanud alles kuu tagasi,“ viitas ta ohtudele, mis lähtuvad liiga tihedast vaktsineerimisest.
Päris pisikesed kassipojad lähevad varjupaigast uude koju enne, kui nende vanus või kehakaal lubaks neutraliseerimisoperatsiooni. Seega on omanikul lepingus kohustus kassi pooleaastaseks saades loom operatsioonile viia.
„Meie koostöökliinikutes on operatsioon pere jaoks tasuta. Minu kümne tegutsemisaasta jooksul on vast viis omanikku hakanud ajama, et ei näe põhjust operatsiooniks ja see on looma invaliidistamine. Peale mõningast kirjavahetust, rõhudes lepingule ja kohustusele, on nad selle lõpuks siiski lasknud ära teha,“ tõi Samberk veel ühe näite.
Ka Evelyn Taaler kinnitas, et Cats Helpile on kasse tagastatud erinevate, üsna läbinähtavate ettekäänetega: „Kõige tavalisem on ootamatult ilmnev allergia, mis tekib alles pärast mitmeaastast kooselu kassiga. Või siis kolimine teise riiki ja muud sarnased vabandused. Aga me ei ole eile sündinud ja tihti tuleb välja, et need põhjused ei vasta tõele. Näiteks oli üks juhtum, kus uus kodu väitis, et peab kohe kolima Austraaliasse ja seetõttu kassi tagasi andma. Hiljem selgus, et ta ei kolinudki ja meie vabatahtlikud nägid teda veel mitu kuud hiljem Tallinnas. Ka Facebookis oli näha, et ta elab endiselt Eestis.“
Erinevate legendidega on kokku puutunud ka MTÜ Aita Mind Koju perenaine Irmeli Grönberg: „Aeg ajalt jäetakse loovutustasu ülekandega tegemata, valetatakse põhjuseid, miks kutsikana võetud koer aastaselt tagastatakse, rikkudes mitut lepingupunkti. Näide: lapsel on tolmuallergia. Samas kutsikat pole rihmas käima õpetatud, aastaselt on tal vaktsiinid tegemata, lepingu nõue aastaseks saamisel kastreerimine, steriliseerimine on samuti täitmata...“
Ta möönis, et inimesed valetavad ka oma koerte kohta, kes pole tema MTÜst võetud. „Ähvardavad või eutanaasiaga, peaasi et lahti saaks. Kui pakud lahendusi või koolitusi, siis ollakse vihased, miks nemad peavad midagi tegema ja miks varjupaik koera ei võta. Aga vaat ei pea! Arvatakse, et kõik veterinaariarved maksab kinni MTÜ. Jah, me aitame suuremate õnnetuste või hiljem tekkinud haiguste puhul võimaluste piires omi loomi, aga omanik peab ise ka ikka midagi panustama,“ selgitas Grönberg.
MTÜd tabas hiljaaegu järjekordne pettusega seotud tagasilöök: nende mitmekümne tuhande jälgijaga Facebooki lehekülg kaaperdati, mis tähendab üksiti annetuste tuntavat langust vanade ja sandistunud koerte viimase elupaiga jaoks. Uuel leheküljel ja koerte tegemistel saab silma peal hoida ning neid toetada siin.
Mis silmist, see südamest!
Loomapäästegrupp on heast südamest vastu tulnud ja aidanud maksta ka nende loomade ootamatuid kliinikuarveid, kellel tegelikult omanik olemas on, võimaldades tagasi maksta jaokaupa. Kaks aastat tagasi otsustasid nad n-ö järelmaksu pakkumisest loobuda, sest võlgnikke tuli vaatamata nende pisarsilmi antud lubadustele ja sõlmitud lepingutele taga otsida inkasso ja kohtutäiturite abiga.
„Üks vennike oli elujõus noor mees, kes Soomes tuhandeid teenis. Kiisu oli tal sel ajal Eidaperes asuvas kodus, aga luusis küla vahel ringi ja jäi auto alla. Kohe hullusti. Härra helistas mulle ja palus abi. Tema eest kostis samas külas elav naaber: olevat igati usaldusväärne mees,“ kirjeldas Loomapäästegrupi asutaja Heiki Valner Delfi Lemmikloomale 2023. aasta augustis.
„Veel õhtul ajasin masinale hääled sisse ja kimasin saja kilomeetri kaugusele kiisu järele – loom ju hädas ja peremees mures. Juhtus aga nii, et vigastused olid nii karmid, et vaatamata arstide pingutustele loomake siiski suri. Loomapäästegrupp tasus arve ja ootas tagasimakset, mida pole tänini laekunud. Mees nimelt muutis meelt, sest 400 eurot oli talle liig, mis liig aususe ja sõnapidamise eest välja käia.“
Grupi raamatupidaja Terje Parra sõnul on küllalt olnud juhuseid, kus inimene väidab pisarsilmi, et tal on lapsedki kodus näljas, veel vähem leidub raha vigastada saanud looma raviks. „Lõpuks tuleb välja, et inimene elab villas ja käib mitu korda aastas lõunamaa-reisidel. Aga kasvõi 20 eurot kuus järelmaksuga kliinikuarvet tasuda käib talle üle jõu,“ rääkis ta. Loomapäästegrupp ei ole laenu andes kunagi küsinud intresse, nende vabatahtlikud on päästmisesse tasuta panustanud oma vaba aega. Vabatahtlikkusel põhineb samamoodi ka teiste MTÜde töökorraldus.
.jpg)
