"Märka Väiksemat" järelkaja

Tallinna Laste Turvakeskuse juhataja asetäitja Priit kirjutas, et Märka väiksema töötoas osalemise järel tuli eduelamusi kirjeldav tagasiside kasvataja Allarilt, kes koertele kuudi valmistamisel ka ise väga suurelt abiks oli. 6-aastane Alina oli neljajalgseid sõpru külastades väga elevil ning head tunded ja emotsioonid võttis ta ka turvakodusse tagasi tulles kaasa. Lusti ja rõõmsaid elamusi jätkus ürituse järgselt kõigile lastele. d, kes kaasas käisid, olid veel nõnda väikesed, et pikki kommentaare nendelt ei õnnestunud saada, kuid lusti ja rõõmsaid elamusi jätkus sellelt ürituselt kõigile. Kiikla Lastekodu juhataja Moonika jagas, et lapsed jäid väga rahule. Kui alguses tuli 17-aastane noormees kaasa selleks, et nooremaid juhendada, siis kohapeal selgus, et kuudi ehitamise võttis ta hoopis enda peale. 4-aastane poiss ootas hirmsasti jänku nägemist - kohapeal aga hakkas merisiga nii meeldima, et igatsetud jänku ununes sootuks. Järgmisel hommikul enne lasteaeda minekut ütles ta kasvatajale:“ Mina tahan ka endale seda väikest, kes jänku asemel käib!“ Kasvataja ei saanud loomulikult aru, kellest jutt käib :) Pärnu Pereabikeskuses suundusid lapsed kohe loomadega mängima, samas alustati ka kassi kraapimispuude, mänguasjade ning koerakuutide ehitusega. Järgmisel päeval toimetasid varjupaiga lapsed koos kasvatajaga oma ehitised loomade varjupaika. Üks kassi kraapimispuu võeti kohe omaks. Koerakuudid lubati väiksemate koerte aedikusse panna, et poegivate emade ja kutsikate kasutusse anda – ehk emade ja laste varjupaik neljajalgsetele. Mõni päev hiljem polnud veel ükski koer sisse kolinud ja kuuti omaks tunnistanud, kuid sees asja uurimas on käidud - seda näitasid kuudis olnud käpajäljed. Mõni päev hiljem nurusid veel lapsed, et kas oleks võimalik varjupaiga koertega jalutama minna. Vahva, kui "Märka väiksemat" algatusest ka pikemaajalisemad suhted välja koorusid - igakord ei peagi ju olema loom just enda kodus, tore on ju ka teadmine, et loomade varjupaigas on oma sõber, keda on võimalik vaatamas ja sügamas käia ning kellega jalutada. Pereabikeskuse huvijuht Jaana rõõmustas, sest hea oli näha et, üritus andis lastele nii palju tegemist ning huvi loomade vastu. Pereabikeskuse juhataja Irene jagas, et oli väga lahe ja asjalik õhkkond ning kõik said näputöö kõrval lobiseda, uusi teadmisi omandada ja loomade seltsis meeldivalt aega veeta. Sillamäe Lootuse sotsiaaltöötaja Tatjana kirjutas, et lapsed ehitasid suure huviga koerakuute ja kraapimispuid kassidele. Üks poisike meisterdas nii suure hoolega, et kruvis lausa kraapimispuu kõvasti põranda külge kruvidega kinni. Väga hindas Tatjana ka seda, et lastel oli võimalus Kohtla-Järve loomade varjupaika kaasa sõita ning ise anda üle oma kätega tehtud kingitused ja vaadata, kuidas loomad varjupaigas elavad. Tartu Laste Turvakodu kasvataja Merje rääkis, et lemmiklooma päev meeldis neile väga. 11-aastane Kristen: „Minule jäi meelde see, et mina ehitasin kassipuud. Algusest lõpuni tegin valmis, ise tegin! Tegelikult, üks onu aitas mind ka. Teised suured poisid tegid koerakuuti. Mõtlesin, et kui ma suureks saan ja mul ka oma koer on, siis ehitan talle ise ühe kuudi. Ma nüüd tean, et see pole üldse raske.“ Haiba Lastekodu kasvataja Reet jagas positiivseid mälestusi, sest elus loomi ise katsuda ja kallistada on hoopis midagi muud, kui pildil näha. Koju jõudes küsisid lapsed kohe, et millal tagasi minnakse. Tüdrukud olid väga uhked veel selle üle, et nad julgesid madu katsuda ja rääkisid sellest mitu päeva veel ka teistele lastele. Omavahel arutasid lapsed veel ka seda, et kõik polegi nii lihtne, tuleb hästi läbi mõelda kas võtta endale loom või mitte. Tallinna Lastekodu Laste Varjupaiga kasvataja Annika meenutas, et isetegemise rõõm pani laste silmad särama kui tehti kellelegi endast väiksemale rõõmu. Tore oli näha loomaaia seda poolt, kuhu kunagi tavaliselt ei satu ja tutvuda kassiga, kes 14 aastat juba peamajas bossi mängib ja direktori tugitoolis mõnuleb.