Sünnipäevalaps Kristel Aaslaid täitis koos elukaaslase Mattias Naaniga ammuse unistuse: mingi teine rahu on hinges
Kolm kuud tagasi soetasid meelelahutajatest elukaaslased Kristel Aaslaid ja Mattias Naan Põhja-Tallinnasse ühise kodu. Loetud päevad pärast korterisse kolimist täitus neil teinegi suur soov: nad võtsid kassi. Kristel, kes tähistab täna oma 36. sünnipäeva, ütleb, et kass, kellele pandi nimeks Skumbi Bones, on muutnud elu kordades paremaks. „Ta on nii tore väike seltsiline. Tunneme Mattiasega, et mingi teine rahu on hinges,“ rõõmustab Kristel.
„Tal saab nüüd kohe viimane kolm täis. Öeldakse, et varjupaigast võetud kassidel on kolm päeva, kolm nädalat ja kolm kuud need kadalipud, mille järgi saab aru, kuidas kass eluga kohanenud on ja kas ta tahab uude koju igaveseks jääda,“ räägib Kristel. Tema sõnul on kass nende juures väga hästi kohanenud.
Päästetud kassid võivad vahel kanda endaga kaasas minevikutaaka ja olla seetõttu psüühiliselt tundlikumad. Nendega tuleb olla kannatlik ja osata õigeid nuppe vajutada. Kristel ütleb, et nende kiisu oli algul küll arglik, ent samas hästi seiklushimuline.
„Esimesel päeval, kui ta uude koju tõime, jõudsime tuppa kuskil nelja või viie paiku. Ta läks kohe voodi alla peitu, aga õhtul umbes kella 23 ajal, kui mina parasjagu kappe kokku panin, tuli juba uudistama. Ta kohanes hästi kiiresti ja lasi juba alguses kenasti pai teha. Ei tundunud, et ta stressis oleks olnud. Isegi kõht käis ilusti läbi. Mäletan, et hüüdsin tualetist Mattiasele rõõmsalt „Junnid!“,“ naerab Kristel. „Kartsime esialgu, et kassil läheb suurest hirmust kõht lahti, aga ta on tõesti ääretult tubli kiisu olnud. Oleme nii õnnelikud, et ta meiega on.“
Kassipoeg nägi ilmavalgust eelmise aasta veebruaris. „Üks päev kalkuleerisime, et ta peaks inimese vanuse mõistes olema 21-aastane noor neiu, kuid tegelikult on ta praegu ikka täitsa plika veel,“ muigab Kristel.
Kui kassipoeg tänavalt leiti, oli ta hästi kondine ja seetõttu pandi Pesaleidjas talle nimeks Bones. Ent Kristel ja Mattias nimetasid ta Skumbi Bonesiks. „Meile tohutult meeldib sõna „skumbria“ ja meile tundus, et see sobiks ideaalselt ka kassi nimeks. Otsustasime teha väikese vangerduse ja nii saigi meie kassikese nimeks Skumbi Bones,“ lisab Kristel.
Kristel ütleb, et unistas kassi võtmisest pikki aastaid. „Saaremaal elades olid meil peres alati kassid. Mattiasel oli ka kunagi kass. Ma vaikselt soojendasin seda kassi võtmise mõtet, ent ta kohe ei hüpanud selle mõttega kaasa. Ent mida rohkem me kahekesi kassivideoid vaatasime ja mõtlesime, et küll nad on ikka nunnud, seda rohkem hakkas ka talle see mõte meeldima. Üks hetk tundus kassi võtmine ainuõige idee.“
Kristeli sõnul muudab kass elu kordades paremaks. „Kogu aeg keegi ootab sind kodus ja ei olegi väga vaikuse momenti, sest alati on kellegagi juttu ajada. Kogu aeg ta oma suurte silmadega uurib ja vaatab. Kass on nii tore väike seltsiline. Tunneme Mattiasega, et mingi teine rahu on hinges.“
.jpg)
