"Tore" hobi küll? Kaotatud elu ja lokku löövad emotsioonid :(

Ma tean, et kasse on meil rohkem, kui neile on võimalik kodusid leida. Neid saab hukka iga kell, küll külmast, küll näljast, küll satub neid inimeste julmuse ohvriks, jääb auto alla ja veel sajal muul võimalikul viisil. Siiski tundub ülekohtuse ja tohutult julmana leida lumekihi alt külmunud pisikese kassipoja kangestunud laip, kel silmad kõvasti kõvasti kinni surutud ja keel suust väljas. Jääb tunne, et me oleks saanud ta päästa ja ei teinud tema heaks kõike, mida oleksime saanud.

Lugu ise on järgmine. Saime teate, et neli päeva peale emakassi kadumist ilmusid ühte Tallinna kesklinna hoovi risuhunnikusse neli imetillukest välkkiiret ja inimest pelgavat kassipoega. Teade tuli esmaspäeval ja teisipäeval käis seal kohal loomapüüdja ja olevat kedagi inimeste sõnul ka kaasa viinud. Hiljem nägid aga elanikud kolme kiisupoega ja me läksime neid püüdma. Lõks üleval, konserv sees, kuid kasse polnud. Kartsime, et hulkuvad isased on neile lõpu peale teinud, sest hunnikut oli kõvasti haisva uriiniga märgistatud või on külm ilm neile juba saatuslikuks saanud, kuna tuiskas ja oli külm, ning selle vastu ei aidanud paksud kindad ega soojad riided. Selliste kribalate eluiga märja kasukaga külmas, näljas ja emata lõppeb kahjuks liigagi kiiresti.

Kolmapäevases tuules ja tuisus oli meil aga õnne ning Tuisk , Torm ja Tuule läksid lõksu ning meie õnnelikud, et olime nad päästnud. Kiisudel oli karv märg lumes kükitamisest ning nad olid tohutult näljased. Järgmine päev arstil käies selgus, et kiisud on täiesti terved ja vaid kõhnad ning nad said sooja tuppa tagasi kodunema ja kosuma. Hinge jäi aga asi kripeldama ning reedel loomapüüdjalt üle kontrollides selgus, et hoovist kedagi kätte ei saadud ja me läksime uuesti kassipoega otsima. Panime üles lõksu ja sisse hästi lõhnava konservi ning ootasime - ei midagi. Hakkasime hunnikus otsima ning sealt ta siis leidsimegi. Umbes 30 cm lõksusuust edasi risuhunniku ääre alt paistis peale prahi liigutamist lumekihi alt väike kõrv. Ilmselt peale teiste ära viimist oli ta üksi suures segaduses ja hirmus, oli külm ja sinna ta jäigi niimoodi ootama. Ei läinud kaugemale sooja otsima ega üritanud lume eest varjuda. Pilt sellest külmunud pisikesest lumisest tombust püsib silme ees ja ei taha lahkuda. Peas keerlevad mõtted, et oleks tulnud veelkord lõks üles seada või teised koju sooja viia ja tagasi tulla jne jne. Samas polnud meil mingit alust arvata, et seal veel kedagi on. Mõtted jooksevad veel selleni, et kas selles pesakonnas oligi vaid neli poega või oli seal neid kuus ja kuskil on veel keegi. Võibolla kuuris või samas hunnikus? Saan aru, et emotsioonid löövad lihtsalt lokku ja mõistus käsib maha rahuneda ja koduleht näitab, et oleme koju aidanud üle saja looma ning päästnud veel paljusid ja oleme ära steriliseerinud emaseid ja lasknud neid tagasi hoovidesse, kus inimesed neid toidavad ja neil on seal varjumisvõimalus - kõik selleks, et pisikesed ei peaks sündima hoovides, seal hukkuma ja hulkuvate loomade arv ei suureneks. Ühesõnaga oleme oma igapäevase töö, pere ja laste kõrvalt teinud mitte vähe kuid tundub, et sellest ei piisa.

Sellest ei piisa ning ei hakka kunagi piisama kui inimesed ei hakka mõistma, et kass on lemmikloom ja EI SAA tänaval üksi hakkama. Ta on kohastunud eluks inimese juures ja vajab hakkama saamiseks toitu ning hoolitsust. Õnneks kohtame me oma tegemistes palju tänapäevast lemmikute pidamise kultuuri tundvaid ja harrastavaid lemmikute omanike ning nende arv on kasvamas. Pesaleidja, aga lubab, et teeb endast kõik oleneva, et selgitada südametutele, võltsvagadele ja julmadele inimestele lemmikute pidamise kunsti.